2

Ma ei tea, kas asi on minus aga millegipärast mina eeldaks ministritelt oma ametile vastavat käitumist. Näiteks kaitseminister võiks olla patriootlik oma riigile või siis rahandusminister ei tohiks sattuda suurtesse rahaprobleemidesse. Kultuuriminister sel juhul võiks olla kultuurse käitumisega, eksju?
Ainuüksi ministri nimetus ja prominentsus peaks panema ju inimese avalikule käitumisele mingisugused piirangud. Tundmatu tudengina on mõeldav, et sa kakerdad mööda Tartu kesklinna purjuspeaga ja mölised möödakäijatega. Aga nägu- ja nimepidi tuntud poliitikuna peaksid olema päris idioot, et midagi sellist teha.
Mul mõned kuud tagasi oli üks ebameeldiv intsident meie riigi kultuuriminstriga. Nimelt, mina olin teenindaja rollis ja tema oli kontserdikülastaja rollis. Ta käitus minuga üleolevalt, nõudis minult asju, mida mina ei oleks saanud talle mingi nipiga pakkuda ja kõige tipuks, ta veel rõhus oma staatusele (nõuda staatusele tuginedes mingeid lisahüvesid on seadusega väheke vastuolus, võinii). Tollel üritusel ta käitus kui tõeline mats.
Võibolla oli tal halb päev olnud, mõtlete? Vale!
Tema matslikkus on teenindajate ringkonnas juba ammu tuntud ja minul ei olnud see esimene kokkupuude Laine Jänese mitteniiviisaka palega.
Minu arust kultuuriminister ainuüksi oma staatuse pärast ei tohiks saata teenindajaid p*rse. Eriti veel Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja su ülbamine võib vabalt kaarega tagasi sinuni jõuda.
Mina isiklikult ei mölise teenindajatega kunagi, ka siis kui nad on selle ära teeninud. Samas ega mina ole kultuuriminister ka...

1

Olen pikka aega mõlgutanud mõtteid blogipidamisest. Mitte niisama blogi pidamisest, vaid sisuka blogi pidamisest. Olen oodanud hetke, mil mul on midagi öelda ja kurat võtaks, praegu mul on küll midagi öelda!
Olen viimased paar päeva märganud (nagu ülejäänudki vähegi meediaga kokkupuutuvad inimesed) mingeid uudisnupukesi teemal "Maksu- ja tolliamet pitsitab netikasiinosid" vms. Tundus kuidagi kauge ja kuiv teema minu jaoks. Arvasin, et jutt käib mingist bürokraatiamuudatustest ja teema mind ei puuduta. Täna lõpuks võtsin kätte ja uurisin seda ning enda üllatuseks avastasin, et teema ikka puudutab mind päris sügavalt.
Mina kui pokkeri pühapäeva-mängija pidasin enda ajaviidet süütuks netis mängimiseks, umbes nagu Playray's mängijad. Tuleb välja, et ma mängin kaughasartmänge (isegi kui mitte sentigi ei pane mängu sisse) ning nüüdsest tohib Eestis ainult Olympic Casino veebilehel mängida, kuna sellel firmal on ainukesena luba kaughasartmänge korraldada.
Eriti põnevaks teeb teema asjaolu, et Olympic Casino sai justjust oma veebikasiino tööle ja juba on neil luba olemas, see-eest Triobet samamoodi on taotlenud loa saamist aga nemad on veel menetluses.
Mulle tundub, et eelmise aasta aprillis jõustunud hasartmängumaksumäära muutus netikasiinode kasuks ärgitas Olympicut natuke muutma oma sihtgruppi. Teatavasti ei toonud kasiinosõltlased eelmise aasta jooksul piisavalt raha hr. Karu firmale sisse (Taaralinn sai tänu sellele ühe vahva uue võiku-koha juurde) ning päris mitu kasiinot suleti. Nüüd üritab Olympic kolida veebi aga oh üllatust: Unibet ja Triobet on omale seal juba tükk aega kliente kogunud ja kõvasti reklaaminud ennast. Konkurentide kõrvaldamiseks jõustub üks jubemugav seadusemuudatus, mis annab ametlikult Olympicule ainuomandi kogu Eesti veebikasiinode maastiku üle.
Natuke näpuga järge ajades avastasin, et see seadusemuudatus võeti vastu juba 2008. aastanumbri sees koos eelmainitud maksumäära muudatusega. Kas tõesti on Armin Karu plaaninud juba pikemat aega sellist sigadust ning mitte keegi ei ole seda varem märganud???

Kõige rohkem imestangi selle üle et MITTE KEEGI ei ole teinud siiamaale häält sellel teemal. Alles nüüd kui see seadusemuudatus, mis pea kaks aastat juba kirjas on olnud, jõustub, on hakatud märkama, et asi ei ole päris õige. Ja kes seda märkab? Mingid suhteliselt anonüümsed tava-inimesed, kelle hääl kahjuks ühest online-uudisest kaugemale ei jõua.

Küsin samu küsimusi, mis hr. Priit M DELFI's esitab.

Mis värk on???