Räägiks kunstist

Ja nii ongi. Räägime kunstist.
Mõned aastad tagasi ma tegin ise hulganisti erinevat kunsti, kuid ei pidanud end kunstnikuks või üldse kunstiinimeseks. Veider on see, et praegu ma üldse ei tee mingit iseseisvat kunsti, kuid ometi tunnen end selle valdkonnaga lähemana kui eales varem.
Võibolla on asi selles, et olen piisavalt enesekriitiliseks muutunud, et ei pea enda tehtavat piisavalt heaks "kunstiks" ning seetõttu ei üritagi? Peaksin vist kõigepealt rohkem maailmavalu tundma ja kogema, et seda kunstiliselt väljendada.
Tulevikus hakkan pigem kunstikriitikuks kui kunstnikuks, sest esiteks kriitik teenib tõenäoliselt rohkem ja teiseks, palju lihtsam on kritiseerida ja näha mingit sisu loomingul, kui et ise luua seda loomingulist sisu. Ma tean, mis on hea ja mis on halb, see aga ei tähenda, et ma automaatselt oskan luua häid ja halbu asju(võinoh, tegelikult vältida halbade asjade loomist).
Sama asi on ka selle blogiga. Ma tean, mida ma pean tegema hea blogipostituse loomiseks, ma teen vahet missugune on hea ja missugune on halb. Samas, kartuses, et pidevalt ma ei suuda häid postitusi luua, olen üldse jätnud postitamata. On see siis õige lähenemine?
Kas on parem jätta loomata, kui luua midagi, mis päris 100% enda loodud kvaliteedistandardile ei vasta? Sel juhul, kuidas kurat suudavad loomeinimesed ennast ära elatada luues kunsti? Iga kord ei ole ju tabamus.

Ma ise sisimas tegelikult tean, et põhjus, miks ma üldse tahan kunsti teha ei peitu tulemis, vaid minu enda isiklikus tundes. Mu sees on mingi tunne, mis tahab välja saada kusagile, kas arvutisse, paberile või tantsusaali. Tihti on see tunne väga võimas aga tulem on keskpärane. Siis ei olegi tulem oluline minu jaoks, siis mängib rolli vaid selle tunde välja elamine ning sellest vabanemine.
Palun vabandage siis mõnikord välja minu keskpäraseid üllitisi. Tehke mulle seda rõõmu.

3

Viimasel ajal on päris palju olnud juttu meie haridussüsteemist just kõrghariduse tasemel ning selle kvaliteedist. Mina, noor kõrgharidust omandav kodanik, kes just läks nüüd erialapraktikale päris töömaailma avastama, peaksin olema selles vallas üpriski kompetentne kõneisik.
Olen aru saanud enda praktika esimese nädalaga, et koolis ette maalitud pilt ajakirjaniku ja toimetuse tööst oli ikka täiesti mööda. Ainult tänu Pulleritsu "Reporteritöö" ainele olin natukenegi teadlik ajakirjaniku tööst. Siiski, see ei ole päris seesama.
Muidugi on võimalus, et minu praktikakohas käib töö lihtsalt teistmoodi kui mujal, kuid kui väga siiski saab see toimetuse töökorraldus väljaanneti erineda?
See tekitabki küsimuse, kuivõrd ettevalmistav peaks siis kõrgkool olema?
Hetkel mulle tundub, et seni ülikoolis on õpetatud mulle nn "taustinformatsiooni". Ehk siis asjad, mida teades ma ajakirjanike seltskonnas lolliks ei jää. Samas asja põhilist tuuma olen pidanud ise avastama ja elust õppima. Kas siis ülikool ongi pigem enesetöö alguspunkti pakkuja või elukooli edukuse kaasaaitaja?
Olen nõus paljude arvamusega, et elu õpetab kõige paremini ja kõrgharidus ei ole määrav. Arvan, et kõrgkooli suurim eelis on kasulikud kontaktid, mis seal õppides saad luua, kuna Eesti riik põhineb tutvustel. Samas, igal loengul on mingi maksumus ning seetõttu eeldaks, et see peaks ka midagi kaasa andma seal viibijatele, mida mujalt ei saa. Osades loengutes olles ma sügavalt kahtlen, kas nad annavad mulle ikka midagi, mida ma näiteks selleteemalist teooriaraamatut lugedes teada ei saa.
Minu ema ajal näiteks sai ülikoolist seda infot, mida riik varjas. Praegu aga äärmiselt vähesed õppejõud jagavad midagi rohkemat kui kuiva õpikust võetud teooriateksti. Mina tahaksin saada ülikoolis õpetatavatelt meie riigi parimatelt ajudelt mingeid killukesi üüratust Universumi tarkusest, mida nemad on enda elu jooksul avastanud. Või siis vähemalt mingit erialast klatši. Nooremad õppejõud vähesel määral seda ka pakuvad, kuid sellest ei piisa.
Mida ma siis õigupoolest tahan öelda? Seda, et ülikool kaotab kartustäratavalt kiiresti oma staatuse ja selle tõeline sisu hajub vaikselt laiali. Asi ei ole õppekavades, asi on milleski kõrgemas: mentaliteedis. Meie eesmärk ei ole läbi tormata ainepunktidest ja saada ilus paber kätte. Meie eesmärgiks on mõelda! Saada kambakesi kokku, jagada mõtteid, mõelda ja lahku minna olles natuke lähemal Universumi tõele. Kuidas seda eesmärki täita? Kardan, et seda ei saa tekitada kuntslikult. On vaja mingit repressiooni, mis tekitab vajadust radikaalse mõtlemise järgi. Natuke isegi loodan, et Keskerakond ühel ilusal päeval astub piiridest üle täielikult ning kasutab karmilt ära oma võimsat positsiooni, sest siis rahval ja intelligentsil ei jäägi muud üle, kui mõelda erakordseid mõtteid ja neid ellu viia ääretu optimismiga. Teatavasti just kriisiolukorrad on need, kus tuleb välja rahva tõeline pale ning mis hoiab ka inimeste mõistust teravana.

2

Ma ei tea, kas asi on minus aga millegipärast mina eeldaks ministritelt oma ametile vastavat käitumist. Näiteks kaitseminister võiks olla patriootlik oma riigile või siis rahandusminister ei tohiks sattuda suurtesse rahaprobleemidesse. Kultuuriminister sel juhul võiks olla kultuurse käitumisega, eksju?
Ainuüksi ministri nimetus ja prominentsus peaks panema ju inimese avalikule käitumisele mingisugused piirangud. Tundmatu tudengina on mõeldav, et sa kakerdad mööda Tartu kesklinna purjuspeaga ja mölised möödakäijatega. Aga nägu- ja nimepidi tuntud poliitikuna peaksid olema päris idioot, et midagi sellist teha.
Mul mõned kuud tagasi oli üks ebameeldiv intsident meie riigi kultuuriminstriga. Nimelt, mina olin teenindaja rollis ja tema oli kontserdikülastaja rollis. Ta käitus minuga üleolevalt, nõudis minult asju, mida mina ei oleks saanud talle mingi nipiga pakkuda ja kõige tipuks, ta veel rõhus oma staatusele (nõuda staatusele tuginedes mingeid lisahüvesid on seadusega väheke vastuolus, võinii). Tollel üritusel ta käitus kui tõeline mats.
Võibolla oli tal halb päev olnud, mõtlete? Vale!
Tema matslikkus on teenindajate ringkonnas juba ammu tuntud ja minul ei olnud see esimene kokkupuude Laine Jänese mitteniiviisaka palega.
Minu arust kultuuriminister ainuüksi oma staatuse pärast ei tohiks saata teenindajaid p*rse. Eriti veel Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja su ülbamine võib vabalt kaarega tagasi sinuni jõuda.
Mina isiklikult ei mölise teenindajatega kunagi, ka siis kui nad on selle ära teeninud. Samas ega mina ole kultuuriminister ka...

1

Olen pikka aega mõlgutanud mõtteid blogipidamisest. Mitte niisama blogi pidamisest, vaid sisuka blogi pidamisest. Olen oodanud hetke, mil mul on midagi öelda ja kurat võtaks, praegu mul on küll midagi öelda!
Olen viimased paar päeva märganud (nagu ülejäänudki vähegi meediaga kokkupuutuvad inimesed) mingeid uudisnupukesi teemal "Maksu- ja tolliamet pitsitab netikasiinosid" vms. Tundus kuidagi kauge ja kuiv teema minu jaoks. Arvasin, et jutt käib mingist bürokraatiamuudatustest ja teema mind ei puuduta. Täna lõpuks võtsin kätte ja uurisin seda ning enda üllatuseks avastasin, et teema ikka puudutab mind päris sügavalt.
Mina kui pokkeri pühapäeva-mängija pidasin enda ajaviidet süütuks netis mängimiseks, umbes nagu Playray's mängijad. Tuleb välja, et ma mängin kaughasartmänge (isegi kui mitte sentigi ei pane mängu sisse) ning nüüdsest tohib Eestis ainult Olympic Casino veebilehel mängida, kuna sellel firmal on ainukesena luba kaughasartmänge korraldada.
Eriti põnevaks teeb teema asjaolu, et Olympic Casino sai justjust oma veebikasiino tööle ja juba on neil luba olemas, see-eest Triobet samamoodi on taotlenud loa saamist aga nemad on veel menetluses.
Mulle tundub, et eelmise aasta aprillis jõustunud hasartmängumaksumäära muutus netikasiinode kasuks ärgitas Olympicut natuke muutma oma sihtgruppi. Teatavasti ei toonud kasiinosõltlased eelmise aasta jooksul piisavalt raha hr. Karu firmale sisse (Taaralinn sai tänu sellele ühe vahva uue võiku-koha juurde) ning päris mitu kasiinot suleti. Nüüd üritab Olympic kolida veebi aga oh üllatust: Unibet ja Triobet on omale seal juba tükk aega kliente kogunud ja kõvasti reklaaminud ennast. Konkurentide kõrvaldamiseks jõustub üks jubemugav seadusemuudatus, mis annab ametlikult Olympicule ainuomandi kogu Eesti veebikasiinode maastiku üle.
Natuke näpuga järge ajades avastasin, et see seadusemuudatus võeti vastu juba 2008. aastanumbri sees koos eelmainitud maksumäära muudatusega. Kas tõesti on Armin Karu plaaninud juba pikemat aega sellist sigadust ning mitte keegi ei ole seda varem märganud???

Kõige rohkem imestangi selle üle et MITTE KEEGI ei ole teinud siiamaale häält sellel teemal. Alles nüüd kui see seadusemuudatus, mis pea kaks aastat juba kirjas on olnud, jõustub, on hakatud märkama, et asi ei ole päris õige. Ja kes seda märkab? Mingid suhteliselt anonüümsed tava-inimesed, kelle hääl kahjuks ühest online-uudisest kaugemale ei jõua.

Küsin samu küsimusi, mis hr. Priit M DELFI's esitab.

Mis värk on???