Räägiks kunstist

Ja nii ongi. Räägime kunstist.
Mõned aastad tagasi ma tegin ise hulganisti erinevat kunsti, kuid ei pidanud end kunstnikuks või üldse kunstiinimeseks. Veider on see, et praegu ma üldse ei tee mingit iseseisvat kunsti, kuid ometi tunnen end selle valdkonnaga lähemana kui eales varem.
Võibolla on asi selles, et olen piisavalt enesekriitiliseks muutunud, et ei pea enda tehtavat piisavalt heaks "kunstiks" ning seetõttu ei üritagi? Peaksin vist kõigepealt rohkem maailmavalu tundma ja kogema, et seda kunstiliselt väljendada.
Tulevikus hakkan pigem kunstikriitikuks kui kunstnikuks, sest esiteks kriitik teenib tõenäoliselt rohkem ja teiseks, palju lihtsam on kritiseerida ja näha mingit sisu loomingul, kui et ise luua seda loomingulist sisu. Ma tean, mis on hea ja mis on halb, see aga ei tähenda, et ma automaatselt oskan luua häid ja halbu asju(võinoh, tegelikult vältida halbade asjade loomist).
Sama asi on ka selle blogiga. Ma tean, mida ma pean tegema hea blogipostituse loomiseks, ma teen vahet missugune on hea ja missugune on halb. Samas, kartuses, et pidevalt ma ei suuda häid postitusi luua, olen üldse jätnud postitamata. On see siis õige lähenemine?
Kas on parem jätta loomata, kui luua midagi, mis päris 100% enda loodud kvaliteedistandardile ei vasta? Sel juhul, kuidas kurat suudavad loomeinimesed ennast ära elatada luues kunsti? Iga kord ei ole ju tabamus.

Ma ise sisimas tegelikult tean, et põhjus, miks ma üldse tahan kunsti teha ei peitu tulemis, vaid minu enda isiklikus tundes. Mu sees on mingi tunne, mis tahab välja saada kusagile, kas arvutisse, paberile või tantsusaali. Tihti on see tunne väga võimas aga tulem on keskpärane. Siis ei olegi tulem oluline minu jaoks, siis mängib rolli vaid selle tunde välja elamine ning sellest vabanemine.
Palun vabandage siis mõnikord välja minu keskpäraseid üllitisi. Tehke mulle seda rõõmu.