3

Viimasel ajal on päris palju olnud juttu meie haridussüsteemist just kõrghariduse tasemel ning selle kvaliteedist. Mina, noor kõrgharidust omandav kodanik, kes just läks nüüd erialapraktikale päris töömaailma avastama, peaksin olema selles vallas üpriski kompetentne kõneisik.
Olen aru saanud enda praktika esimese nädalaga, et koolis ette maalitud pilt ajakirjaniku ja toimetuse tööst oli ikka täiesti mööda. Ainult tänu Pulleritsu "Reporteritöö" ainele olin natukenegi teadlik ajakirjaniku tööst. Siiski, see ei ole päris seesama.
Muidugi on võimalus, et minu praktikakohas käib töö lihtsalt teistmoodi kui mujal, kuid kui väga siiski saab see toimetuse töökorraldus väljaanneti erineda?
See tekitabki küsimuse, kuivõrd ettevalmistav peaks siis kõrgkool olema?
Hetkel mulle tundub, et seni ülikoolis on õpetatud mulle nn "taustinformatsiooni". Ehk siis asjad, mida teades ma ajakirjanike seltskonnas lolliks ei jää. Samas asja põhilist tuuma olen pidanud ise avastama ja elust õppima. Kas siis ülikool ongi pigem enesetöö alguspunkti pakkuja või elukooli edukuse kaasaaitaja?
Olen nõus paljude arvamusega, et elu õpetab kõige paremini ja kõrgharidus ei ole määrav. Arvan, et kõrgkooli suurim eelis on kasulikud kontaktid, mis seal õppides saad luua, kuna Eesti riik põhineb tutvustel. Samas, igal loengul on mingi maksumus ning seetõttu eeldaks, et see peaks ka midagi kaasa andma seal viibijatele, mida mujalt ei saa. Osades loengutes olles ma sügavalt kahtlen, kas nad annavad mulle ikka midagi, mida ma näiteks selleteemalist teooriaraamatut lugedes teada ei saa.
Minu ema ajal näiteks sai ülikoolist seda infot, mida riik varjas. Praegu aga äärmiselt vähesed õppejõud jagavad midagi rohkemat kui kuiva õpikust võetud teooriateksti. Mina tahaksin saada ülikoolis õpetatavatelt meie riigi parimatelt ajudelt mingeid killukesi üüratust Universumi tarkusest, mida nemad on enda elu jooksul avastanud. Või siis vähemalt mingit erialast klatši. Nooremad õppejõud vähesel määral seda ka pakuvad, kuid sellest ei piisa.
Mida ma siis õigupoolest tahan öelda? Seda, et ülikool kaotab kartustäratavalt kiiresti oma staatuse ja selle tõeline sisu hajub vaikselt laiali. Asi ei ole õppekavades, asi on milleski kõrgemas: mentaliteedis. Meie eesmärk ei ole läbi tormata ainepunktidest ja saada ilus paber kätte. Meie eesmärgiks on mõelda! Saada kambakesi kokku, jagada mõtteid, mõelda ja lahku minna olles natuke lähemal Universumi tõele. Kuidas seda eesmärki täita? Kardan, et seda ei saa tekitada kuntslikult. On vaja mingit repressiooni, mis tekitab vajadust radikaalse mõtlemise järgi. Natuke isegi loodan, et Keskerakond ühel ilusal päeval astub piiridest üle täielikult ning kasutab karmilt ära oma võimsat positsiooni, sest siis rahval ja intelligentsil ei jäägi muud üle, kui mõelda erakordseid mõtteid ja neid ellu viia ääretu optimismiga. Teatavasti just kriisiolukorrad on need, kus tuleb välja rahva tõeline pale ning mis hoiab ka inimeste mõistust teravana.