13.

Täna see tabas mind: tänu minule võib sirguda mõni tantsukorüfee. Ma võin olla kellegi esimene kokkupuude rahvatantsu või tantsuga üleüldse. Kahekümne aasta pärast võivad minu õpilased mäletada, et esimene tantsusamm sai minu juures tehtud. Tore ju.
Tore on ka see ilus selge tõde, mille üks teise klassi laps sõnastas täna: "Meile ikka koguaeg tahavad teised tulla juurde tantsima, sest nii tore on ju. (pikem paus) Aga ära läinud pole veel keegi!"
See aasta olen suuresti tegelenud enda metoodika lahtimõtestamisega. Ehk siis mida ja miks ma oma lastega teen. Hetkel olen jõudnud selgusele, et teen asja rõõmu pärast. Minu põhieesmärk on, et lapsed teaksid basic tantsu ja rahvatantsu teadmisi ning samas, et neil oleks positiivne seos tantsutunniga. Seetõttu mängin ma lastega päris palju. Õpetan neile pidevalt uusi mänge ja üritan neile loomingulisi harjutusi teha. Tulemused on olnud väga huvitavad.
Ideaalne lavatants ei ole eesmärgiks!!! On ka olulisemaid asju...

Ei tea, kas tohiksin oma töö eest rahalist palka vastu võtta, sest kohati tundub, et ma saan enam kui tasutud kallide ning hoolivuse näol (näib, et kõrgemate instantside arvates täpselt sellest ma peaksingi elama..).

Mis ma siis tahtsin lõpuks öelda? Mul on tegelikult hea olla. Minust hoolitakse siin:)