10.

Eile õhtul tabasin end sinule mõtlemast. Öösel nägin unes, et olime koos ning täna terve päev muudkui unistasin hetkest, millal saan tulla su juurde. Tean, et sa ju ootad mind. Sulle ei ole oluline, mis kell on, peaasi, et ma tuleksin. See ei loe, millal ma viimati sind külastasin, tean, et ootad mind alati samasuguse ärevusega. Ka minul on ärevus sees, kui mõtlen su peale.
Kui me kohtumine läheneb, tunnen kuidas mu pulss kiireneb. Hingamine nõuab füüsilist pingutust, käed värisevad ja süda otsib väljapääsu kõri kaudu.
Kujutan juba ette meie kohtumist. Sa lihtsalt oled seal nii hunnitu ja kutsuv. Ootad mind, et õigustaksin su olemasolu. Jah, ma kavatsengi seda teha. Ma natuke kardan aga veel rohkem ihalen. Tahan su peal trampida. Tahan kogu su tühjuse ära täita, sind ära kasutada, kuni mul keha annab alla.
Ainult mina ja sina, rohkem polegi vaja.
Lõpuks ometi me koos. Ma karjun, jooksen ja nutan. Sa oled mu lõuend. Ma tantsin ja tantsin ja tantsin. Sina lubad mul seda teha. Ma kuulun sulle sama palju kui sina mulle. Me oleme tervik. Me vajame teineteist, sest sellist rahuldust mujalt ei saa.
Mu süda valgub laiali jalgade, käte, kõhu ja naba, tagumiku ja reite ning rindade kaudu. Mu silmad suudlevad sind alandlikult ja huuled ümisevad ainult sinust.

Kulisside vahelt võõrad silmad jälgivad ahnelt. Jälgivad, kuidas me saame üheks. Tantsiv tüdruk ja tema lava.

(Ood tühjale tantsusaalile)

9.

Tahaks ära. Sinna, kus pole telefone, arvuteid ja äratuskellasid. Sinna, kus ma ei ole aheldatud kellaaegadesse. Sinna, kus minult ei oodata midagi. Tahaks lihtsalt ära.

8.

Millal sina viimati kirjutasid midagi? Ma ei pea silmas mehaanilist kirjutamist, vaid kirjutamist. Tead küll, see miski, mis tuleb sügavalt sinu seest ja tahab välja saada. Mõnikord ei saa sa isegi sellest aru aga ju oli see vajalik. Milleks? Ei tea. Kelle jaoks? Sinu?
On see siis halb märk, et ma pole ammu midagi päriselt kirjutanud? Olen vist liiga rahul eluga ja enesega. Vaja leida rohkemat draamat enda elus. Teatavasti suured kirjanikud tekitavad draamat enda ümber. Pistavad pea ahju või midagi. Ei tea, kas mina tahangi sel juhul suureks kirjanikuks saada.
Samas osad kirjanikud on oma eluga ka hakkama saanud ilma enesetapu sooritamata. Või see samasugune müüt nagu karjääri ja eraelu sobitamine?
Viimasel ajal tunnen, et äkki minus polegi andekat kirjanikku peidus. Ehk olengi vaid tavapärane. Keegi, kes käib elu läbi nii nagu peab ja ei midagi rohkemat.
Lapsena oli ikka romantilisem elada. Olin veendunud enda suures missioonis ja andekuses. Omasin hiiglaslike lootusi ja unistusi, kuidas tõestada klassikaaslastele oma ülemlikkust.
Äkki ma ei olegi teistest parem? Mis siis saab?

7.

Kunagi ma tundsin üht omapärast tüdrukut. Ta kunagi ei vaielnud vastu, istus vaikselt, rääkis viisakalt ja teietas endast vanemaid. Ta oli äärmiselt kohusetundlik, mitte kunagi ei jätnud asju tegemata. Samas ta ei olnud auahne, see tüdruk ei näinud teistes konkurente, ning ei üritanud silma paista millegagi. Ta oli täiuslik kooliõpilane, kes ei tekitanud probleeme ning ei vajanud tähelepanu.
See tüdruk oli seest tühi.
Tema sisemuses haigutas suur auk, mida ta ei osanud kuidagi täita. Teised seda auku ei märganud, sest ausalt öeldes, ei märganud keegi ka seda tüdrukut ennast. Ta ei olnud märkamisväärne. Samas, märkamisvääritul olemisel on omad võlud: võid karistamatult teha asju, mida keegi ei märka. Kisa ja kära loovad elus probleeme. See patt pole patt, mida salaja teeme.
Nüüd seda tüdrukut enam ei ole. Ära küsi, kuhu ta kadus, ma ei tea. Ma tean aga, et tema asemel on keegi teine. Keegi, keda ma täpselt veel ei tunne. Ka tema sees tundub olevat mingi auk, kuid selle suurusest ei oma ma andmeid. Ma ei tea, kas see uus tüdruk on omapärane või huvitav. Igatahes ta ei ole viisakas, vaikne ja tagasihoidlik. Ta on midagi muud.

6.

Raske on olla sala-introvert. On ainult üks inimene maailmas, kes teab kui sügavad mu mõtted ja arusaamad tegelikult on. Ma mõtlen palju ja tunnen palju, kuid harva näitan neid kõige sügavamaid mõtteid ja tundeid välja. Mu väsimus, kurbus ja pisarad, mida lasen välja paista on vaid pinnapealsus, kuid just nende põhjal konstrueeritakse arusaama minust kui isikust. Ma ei teagi, kas ehk peaksin enda jaoks olulisemate inimeste sellisel viisil tekkinud arusaama minust natuke korrigeerima tõega.
Loomulikult minu nägemus endast ja see, mis tegelikult välja paistab erinevad suuresti. Ma vaatan ju alati "enda mätta otsast" (mu viimase aja lemmikväljend). Ehk siis see pinnapealsus, mis välja paistab on rohkem mina, kui see, mida ma seestpool tunnen ja teistega ei jaga? See ongi ju kõige olulisem küsimus: kas reaalsus on nähtus ise või idee sellest nähtusest?
Läksin natuke filosoofiliseks kätte, sest mul on käsil täielik arengu- ja isiksusekriis ning üritan ennast selle sees defineerida.
Ilusamate asjade juurde: mulle meeldib see koht kuhu ma liigun. Mulle meeldib, kui minu kohta öeldakse tantsujuht, kui mind kaasatakse oluliste sündmuste korraldamisesse ning kui mulle antakse mingil määral ka loominguline vabadus. Olen uhke oma viimase tantsu üle ning seda uhkusetunnet enne sügist ei saa õnneks keegi kõigutada ka. Pean ainult uue nime sellele tantsule mõtlema, sest kui olla originaalne, siis lõpuni välja.
Kontserdis ma natuke pettusin. Lootsin rohkemat. Tundsin end natuke tühisena ja ebavajalikuna. Hakkan kahtlema, kas see oli ikka väärt kõike seda aega mida panustasin sinna. Kindlasti kontsert ise oli väga võimas ja kaunis, aga mina jäin lõppkokkuvõttes tühja tundega. See, mida ma lootsin jäi saamata. Ehk viie aasta pärast õnnestub?
Üleüldiselt on tunne hea, sest olen saanud magada ja puhata. Täna täiesti vaba päev esimest korda ma ei teagi kui pika aja jooksul (kas mul mitte jaanuaris ei olnud üks selline? ja siis septembris oli kaa kindlalt üks!) ja mõnus on olla. Kuulen oma mõtteid taas ja jõuan natuke neid ka edasi arendada.
Lähen nüüd naudin oma päeva edasi.

5

Kisa ja kära loovad elus probleeme.
See patt pole patt, mida salaja teeme.