7.

Kunagi ma tundsin üht omapärast tüdrukut. Ta kunagi ei vaielnud vastu, istus vaikselt, rääkis viisakalt ja teietas endast vanemaid. Ta oli äärmiselt kohusetundlik, mitte kunagi ei jätnud asju tegemata. Samas ta ei olnud auahne, see tüdruk ei näinud teistes konkurente, ning ei üritanud silma paista millegagi. Ta oli täiuslik kooliõpilane, kes ei tekitanud probleeme ning ei vajanud tähelepanu.
See tüdruk oli seest tühi.
Tema sisemuses haigutas suur auk, mida ta ei osanud kuidagi täita. Teised seda auku ei märganud, sest ausalt öeldes, ei märganud keegi ka seda tüdrukut ennast. Ta ei olnud märkamisväärne. Samas, märkamisvääritul olemisel on omad võlud: võid karistamatult teha asju, mida keegi ei märka. Kisa ja kära loovad elus probleeme. See patt pole patt, mida salaja teeme.
Nüüd seda tüdrukut enam ei ole. Ära küsi, kuhu ta kadus, ma ei tea. Ma tean aga, et tema asemel on keegi teine. Keegi, keda ma täpselt veel ei tunne. Ka tema sees tundub olevat mingi auk, kuid selle suurusest ei oma ma andmeid. Ma ei tea, kas see uus tüdruk on omapärane või huvitav. Igatahes ta ei ole viisakas, vaikne ja tagasihoidlik. Ta on midagi muud.