.

Jäin mõttesse selle üle, kes on mu lähedased ja kellest ma hoolin. Kurb tõdeda, et suhted on pinnapealsed ja ilmselt kergekäeliselt võetavad. Istusin maha ja hindasin oma lähikonna uue pilguga ning pettusin selles tohutult. Seeõttu siia blogisse enam isiklikku laadi kirjutisi ei tule. Lähen tagasi sahtlikirjutamisele ning siia plaanin veel harvemini kui ennem visata midagi fiktiivset. Aga täna veel räägin isiklikult ja oi kuidas veel. Olen ise suhteliselt küüniline inimene samas väärtustan suhteid südames ja loodan inimestest parimat. Tean, et paljud mu lähikondlased väärtustavad asju muud moodi ning ma respekteerin seda ja üritan jälgida, et saaksid ikka kohustuslikud feissbuuki õnnitlused ja viisakad istumised tehtud, sest inimene on oluline. Rumalast peast eeldasin, et tunded on vastastikused, et vajalikult hetkel ilmutatakse mulle vastu mingite žestidega midagigi. Ja pettusin sügavalt. Sõbrad, te tegite mulle haiget ja ma ei tea kas ja kuna ma sellest üle saan. Praegu on mul isegi hea meel et mõneks ajaks ära sõidan ja saan asjade üle vaagida natuke aga teadke, et teid ma enam sama pilguga ei vaata. Olen saanud kinnitust, et mu ümber on palju pinnapealseid kiirsuhteid, mis mind väga ei rahulda nii et hakkan põletama sildu, sest need ikka jube õrnakesed. Ei oskagi muud öelda, kui et aitäh toredate aegade eest ja loodan, et edasipidi te väärtustate oma sõprussuhteid paremini.

13.

Täna see tabas mind: tänu minule võib sirguda mõni tantsukorüfee. Ma võin olla kellegi esimene kokkupuude rahvatantsu või tantsuga üleüldse. Kahekümne aasta pärast võivad minu õpilased mäletada, et esimene tantsusamm sai minu juures tehtud. Tore ju.
Tore on ka see ilus selge tõde, mille üks teise klassi laps sõnastas täna: "Meile ikka koguaeg tahavad teised tulla juurde tantsima, sest nii tore on ju. (pikem paus) Aga ära läinud pole veel keegi!"
See aasta olen suuresti tegelenud enda metoodika lahtimõtestamisega. Ehk siis mida ja miks ma oma lastega teen. Hetkel olen jõudnud selgusele, et teen asja rõõmu pärast. Minu põhieesmärk on, et lapsed teaksid basic tantsu ja rahvatantsu teadmisi ning samas, et neil oleks positiivne seos tantsutunniga. Seetõttu mängin ma lastega päris palju. Õpetan neile pidevalt uusi mänge ja üritan neile loomingulisi harjutusi teha. Tulemused on olnud väga huvitavad.
Ideaalne lavatants ei ole eesmärgiks!!! On ka olulisemaid asju...

Ei tea, kas tohiksin oma töö eest rahalist palka vastu võtta, sest kohati tundub, et ma saan enam kui tasutud kallide ning hoolivuse näol (näib, et kõrgemate instantside arvates täpselt sellest ma peaksingi elama..).

Mis ma siis tahtsin lõpuks öelda? Mul on tegelikult hea olla. Minust hoolitakse siin:)

12.

Sa ei tunne mind.
Sa ei tea, kes ma olen või kust ma tulen.
Sa pole küsinud.
Ainult küsi õiget küsimust ja ma vastan sulle. Ma olen suurepärane mahavaikija, kuid kohutav valetaja.

Minu jaoks on kõige suurem patt apaatsus. Apaatsus teise inimese ja tema sisemaailma vastu. Siiralt usun, et maailmas ei ole olemas inimest, kellel poleks midagi huvitavat öelda. Tunne huvi ja küsi ning näed, kuidas maailm avardub su ees.

Naljakas, kuidas kõik teavad mida ma teen, paljud üritavad mind aidata või toetada selle juures, kuid mitte keegi ei ole veel küsinud MIKS ma seda teen.
Nagu see imearmas ütlus, et lapsed ei tee rumalusi niisama, neil on omad põhjused. Ka minul on omad põhjused. Iga asi, mis ma teen on oma põhjusega. Iga soojendusharjutus, iga nali, iga naeratus, iga silma vaatamine on mul väga sügavalt ära põhjendatud.
Lase käia, küsi!

11.

Uskumatult rahuldustpakkuv on avastada end kasvamas ja arenemas iga päev paremaks inimeseks. Paari viimase nädala jooksul on mulle korduvalt räägitud, kui põnevas eluetapis ma hetkel olen. Ma ei ole valmis produkt ning seetõttu mulle andestatakse kõik, kuid kuna arenen meeletu kiirusega, siis nõutakse minult palju. Täpselt nii mulle meeldibki.
Eelmine nädal(avahetus) pakkus mulle hulganisti mõtteainest enda kohta ja minu tuleviku kohta. Mis siis edasi saab? Esimest korda osalesin loengus 140% ja mõistsin, et sinna ma kuulungi. Mind ei huvita, kas mul on seal tulevikku, hetkel ma lihtsalt naudin seda kõike, mida teen. Oma naiivsuses usun, et kui olla õnnelik, laheneb kõik muu ajapikku iseenesest.
Julgustav on kuulata oma ala tippu rääkimas, kuidas teda valdas koguaeg ebakindlus ja hirm, kuni lõpuks kõrges eas üks hetk tuli täielik enesekindlus ja veendumus. Juba see viis milles ta rääkis, andis teada, et ta usub sellesse absoluutselt. See näitas mulle, et ma ei jahi midagi võimatut.
Ma tunnen, et olen jõudmas lähemale sellele suurele universaalsele tõele, mida olen otsinud. Vähemalt ma liigun suunas, kust tundub, et suudaksin selle leida. Kõik mõtted, mida saan kuidagi sobivad kokku. See on nagu hiiglasliku pusle kokkupanek teadmata, mis sellest välja peaks tulema. Ma isegi ei ole kindel, kas kõik tükid selle jaoks on olemas, kuid see ei huvita mind. Tähtis on see, et mõne aja pärast hakkab seal tekkima juba mingisugune arusaadav kujutis ja sellest mulle täiesti piisab.

10.

Eile õhtul tabasin end sinule mõtlemast. Öösel nägin unes, et olime koos ning täna terve päev muudkui unistasin hetkest, millal saan tulla su juurde. Tean, et sa ju ootad mind. Sulle ei ole oluline, mis kell on, peaasi, et ma tuleksin. See ei loe, millal ma viimati sind külastasin, tean, et ootad mind alati samasuguse ärevusega. Ka minul on ärevus sees, kui mõtlen su peale.
Kui me kohtumine läheneb, tunnen kuidas mu pulss kiireneb. Hingamine nõuab füüsilist pingutust, käed värisevad ja süda otsib väljapääsu kõri kaudu.
Kujutan juba ette meie kohtumist. Sa lihtsalt oled seal nii hunnitu ja kutsuv. Ootad mind, et õigustaksin su olemasolu. Jah, ma kavatsengi seda teha. Ma natuke kardan aga veel rohkem ihalen. Tahan su peal trampida. Tahan kogu su tühjuse ära täita, sind ära kasutada, kuni mul keha annab alla.
Ainult mina ja sina, rohkem polegi vaja.
Lõpuks ometi me koos. Ma karjun, jooksen ja nutan. Sa oled mu lõuend. Ma tantsin ja tantsin ja tantsin. Sina lubad mul seda teha. Ma kuulun sulle sama palju kui sina mulle. Me oleme tervik. Me vajame teineteist, sest sellist rahuldust mujalt ei saa.
Mu süda valgub laiali jalgade, käte, kõhu ja naba, tagumiku ja reite ning rindade kaudu. Mu silmad suudlevad sind alandlikult ja huuled ümisevad ainult sinust.

Kulisside vahelt võõrad silmad jälgivad ahnelt. Jälgivad, kuidas me saame üheks. Tantsiv tüdruk ja tema lava.

(Ood tühjale tantsusaalile)

9.

Tahaks ära. Sinna, kus pole telefone, arvuteid ja äratuskellasid. Sinna, kus ma ei ole aheldatud kellaaegadesse. Sinna, kus minult ei oodata midagi. Tahaks lihtsalt ära.

8.

Millal sina viimati kirjutasid midagi? Ma ei pea silmas mehaanilist kirjutamist, vaid kirjutamist. Tead küll, see miski, mis tuleb sügavalt sinu seest ja tahab välja saada. Mõnikord ei saa sa isegi sellest aru aga ju oli see vajalik. Milleks? Ei tea. Kelle jaoks? Sinu?
On see siis halb märk, et ma pole ammu midagi päriselt kirjutanud? Olen vist liiga rahul eluga ja enesega. Vaja leida rohkemat draamat enda elus. Teatavasti suured kirjanikud tekitavad draamat enda ümber. Pistavad pea ahju või midagi. Ei tea, kas mina tahangi sel juhul suureks kirjanikuks saada.
Samas osad kirjanikud on oma eluga ka hakkama saanud ilma enesetapu sooritamata. Või see samasugune müüt nagu karjääri ja eraelu sobitamine?
Viimasel ajal tunnen, et äkki minus polegi andekat kirjanikku peidus. Ehk olengi vaid tavapärane. Keegi, kes käib elu läbi nii nagu peab ja ei midagi rohkemat.
Lapsena oli ikka romantilisem elada. Olin veendunud enda suures missioonis ja andekuses. Omasin hiiglaslike lootusi ja unistusi, kuidas tõestada klassikaaslastele oma ülemlikkust.
Äkki ma ei olegi teistest parem? Mis siis saab?