.

Jäin mõttesse selle üle, kes on mu lähedased ja kellest ma hoolin. Kurb tõdeda, et suhted on pinnapealsed ja ilmselt kergekäeliselt võetavad. Istusin maha ja hindasin oma lähikonna uue pilguga ning pettusin selles tohutult. Seeõttu siia blogisse enam isiklikku laadi kirjutisi ei tule. Lähen tagasi sahtlikirjutamisele ning siia plaanin veel harvemini kui ennem visata midagi fiktiivset. Aga täna veel räägin isiklikult ja oi kuidas veel. Olen ise suhteliselt küüniline inimene samas väärtustan suhteid südames ja loodan inimestest parimat. Tean, et paljud mu lähikondlased väärtustavad asju muud moodi ning ma respekteerin seda ja üritan jälgida, et saaksid ikka kohustuslikud feissbuuki õnnitlused ja viisakad istumised tehtud, sest inimene on oluline. Rumalast peast eeldasin, et tunded on vastastikused, et vajalikult hetkel ilmutatakse mulle vastu mingite žestidega midagigi. Ja pettusin sügavalt. Sõbrad, te tegite mulle haiget ja ma ei tea kas ja kuna ma sellest üle saan. Praegu on mul isegi hea meel et mõneks ajaks ära sõidan ja saan asjade üle vaagida natuke aga teadke, et teid ma enam sama pilguga ei vaata. Olen saanud kinnitust, et mu ümber on palju pinnapealseid kiirsuhteid, mis mind väga ei rahulda nii et hakkan põletama sildu, sest need ikka jube õrnakesed. Ei oskagi muud öelda, kui et aitäh toredate aegade eest ja loodan, et edasipidi te väärtustate oma sõprussuhteid paremini.